ee­le­õp­pi­ja­na püüan ala­ti lei­da õp­pe­mee­to­deid, mis või­vad pak­ku­da mi­da­gi tra­di­tsioo­ni­lis­test õpi­ku­test põ­ne­va­mat. Olen sel­lel alal ka sa­ge­li proo­vi­nud te­ha as­ju, mil­le ras­kus­ta­se on minu jaoks na­tu­ke lii­ga kõr­ge, ku­na ma ar­van, et po­le pa­ri­mat õp­pi­mis­vii­si, kui taht­lik vi­ga­de te­ge­mi­ne. Keel­te­ga on ni­melt sa­ge­li nii, et pä­ris os­ka­jad ta­hes-taht­ma­ta ki­pu­vad õp­pi­ja­te vead pa­ran­da­ma. Mõ­ned õp­pi­jad sol­vu­vad sel­lest, mi­na aga mit­te. Mi­nu mee­lest po­le pa­ri­maid keel­te­os­kus­te va­hen­da­jaid, kui li­hast ja luust ema­kee­le­os­ka­jad.

ir­ju­ta­mi­se het­kel olen ela­nud Ees­tis na­tu­ke roh­kem kui kolm aas­tat. Vast­sis­se­ko­li­nu­na ma ei jul­ge­nud oma suud lah­ti­gi te­ha, nüüd aga ka­su­tan ees­ti keelt pä­ris va­balt. Olen vä­ga tead­lik oma jät­ku­vast vi­ga­de te­ge­mi­sest, aga mõt­len siis­ki, et kõi­ge olu­li­sem on lõp­pu­de lõ­puks see, et suu­dan pea­aegu kõi­gest aru saa­da ja sa­mu­ti et jul­gen ise keelt ka­su­ta­da. Ja järg­mi­se sam­mu­na oma tee­kon­nal ees­ti kee­le val­da­mi­se poo­le olen nüüd ha­ka­nud luu­le­ta­jaks. Eri­ti paa­tos­lik­ke või pi­du­lik­ke luu­le­tu­si po­le ma veel suut­nud ees­ti kee­les kir­ju­ta­da. Mu luu­le­ta­mi­se ees­mär­giks on pi­gem kee­le rüt­mi ja sel­le­le ise­loo­mu­li­ku rüt­mi­de loo­mis­või­ma­lus­te­ga tut­vu­mi­ne, ja ku­na mul­le en­da­le meel­di­vad rii­mi­tud ja rüt­mi­li­sed luu­le­tu­sed, siis mõt­len et ka­su­tan ka luu­le­ta­mist õp­pe­mee­to­diks.

lga­ja vär­si­se­pa jaoks on mi­nu mee­lest li­me­rik pa­ras so­biv luu­le­vorm. Li­me­rik­ke olen ka oht­ralt lu­ge­nud oma ema­kee­les, nii et olen žan­ri­ga vä­ga häs­ti tut­vu­nud. Li­me­ri­ke kir­ju­ta­mi­ne on ees­ti kee­les aga hoo­pis mi­da­gi muud, kui näi­teks root­si kee­les. Pe­su­eht­sas li­me­ri­kus peaks ni­melt esi­me­se rea lõ­pus esi­ne­ma min­gi ko­ha­ni­mi, ja ees­ti kee­le­le ise­loo­mu­lik kää­na­mi­ne võib seo­ses sel­le­ga ko­gu žan­ri pi­sut üks­lui­seks jät­ta, eri­ti kui rii­mid siis vä­ga sa­ge­li koos­ne­vad näi­teks seest- või alalt­üt­le­va kään­de­lõp­pu­dest. Seda tu­leb nii­siis väl­ti­da, ja se­da olen ka püüd­nud te­ha, aga see po­le ala­ti nii liht­ne.

ii­siis, kal­lid lu­ge­jad, olen ha­ka­nud li­me­rik­ku­jaks, ja järg­mis­tel le­he­kül­ge­del esi­tan­gi oma luu­le­ta­mi­se tu­le­must. Kui mu li­me­ri­kud aja­vad teid mui­ga­ma oma si­su poo­lest, siis see on vä­ga hea. Kui leia­te li­me­ri­kes (või teis­tes mi­nu teks­ti­des) kee­le­vi­gu, siis saa­te mui­du­gi ka muia­ta, aga li­me­rik­ke­tea­ted on sa­mu­ti vä­ga te­re­tul­nud. Kir­ja­li­kul teel võib neid esi­ta­da siia. Mõ­nu­sat lu­ge­mist!

© Linus Ganman,